Salligem ka sallimatuid

Olen mures Eesti ühiskonna pärast. Ma tean, et tegelikult ei peaks olema, sest lugedes kommentaariume ning vaadates kõiki näitajaid, on ühiskond kallutatud 80% ühes suunas – Euroopat laastava massiimmigratsiooni vastu. Seega võib öelda, et Eesti ühiskond on leidnud suures osas ühise keele.

Aga millest siis mure? Peaaegu kõik mu tutvusringkonnast on immigratsiooni vastu selle praegusel kujul, kus ühelt poolt puudub kontroll immigrantide päritolu üle, teiselt poolt aga terroristlik Islamiriik uhkustab järjest kasvava hulga džihadistidega, kes on immigratsiooni käigus Euroopasse infiltreerunud.

Kardetakse halvakspanu

Ometigi ei julge keegi mu tutvusringkonnas arvamust avaldada, sest kardetakse ühiskonna halvakspanu. Seda põhjusel, et valitsus, president ja teised valjuhäälsed organisatsioonid on igasuguse opositsioonilise arvamuse tembeldanud kurjaks ja ebainimlikuks.  Demokraatliku ühiskonna alustala on sõnavabadus ja arvamuse avaldamise õigus, mille põhjalt peaks tekkima konstruktiivne diskussioon, kus eri osapooled saavad esile tuua oma argumente, kaitsta oma seisukohti ning kujundada pildi reaalsest olukorrast. Sõnavabadus hakkab ennast aga praegu minetama: immigratsiooniprobleemist räägitakse salaja ja sosinal.

Kallid inimesed, kes te nimetate endid sallivaks, olge sallivamad teiste vastu! Palun, saage aru ka neist, kes ei jaga teie arvamust. Inimestel, kes näevad massiimmigratsioonis Euroopasse selle praegusel kujul ohtu, on palju õigustatud küsimusi, hirme ja argumente, millele on tarvis konstruktiivselt vastata, mitte isoleerida neid diskussioonist.

Keda me tahame?

Tolerantsust väärivad need, kes on ise teiste vastu tolerantsed. Muidugi peaksime aitama inimesi, kes seda abi väärtustavad, hindavad ja vajavad. Minu küsimus seisneb selles: kas Euroopa rahvad on endale selgeks teinud, keda me aitame ja keda me aidata tahame? Kes vajavad meie humaanset abi? Kas need on elujõulised, valivad ja nõudvad meesterahvad või vägivalla ohvriteks langenud lapsed ja naised?

Kui need on esimesed, siis oleme praegu õigel teel. Kui need on teised, siis peaksime oma abi ja jõu suunama kriisikolletes olevatesse põgenikelaagritesse.